Aaroniga juhtus vahepeal nii, et ta sai 7-kuuseks. Või siinse blogi huvides ütleksin hoopis, et ta sündis ja nüüd äkki on ta seitse kuud. Aeg ei ole läinud kiiresti, esimesed kuud pigem veninud kui näts. Ei ütleks, et see beebiiga on minu jaoks lustiline olnud. All aboard the crazy train! Võib-olla võrdlen end liigselt teistega, kuid nähes internetis rõõmsaid emasid alati naeratavate ja chillide beebidega, mõtlen oma väikesele inimesele, kellega ei ole elu just kergemate killast olnud. Kisa ja nuttu on meil igas päevas ja pea kõige peale. Arvasin, et kui ta ühel hetkel liikvele saab, kas roomamise või käimise näol, kaob ka tema frustratsioon. Ja nüüdseks tundub, et nii ongi.Nuttu on palju vähem, kulm on samuti kortsus vaid tõsises mänguhoos või võõraid kohates ning oma vanemaid nähes on alati naeratus paista. Teiseks ei osanud ma arvata, et lapse magamine võib üldse nii suur häda olla. Või et see on lausa kõige suurem häda terve tema lühikese elukese jooksul. Uskumatut tsirkust on läbi elatud ja klounid, elevandid ning tuleneelajad pole veel linnast lahkunud.
Kõige selle kreisi keskel on mind enam-vähem mõistuse juures hoidnud vaid üks lause: It is what it is. Ehk, et on ainult siin ja praegu ning tuleb osata hetke aksepteerida. Muidu ei tule midagi välja. Ei kunagi.
Posts
